Ehitamise blogi

Eellugu

Aastal 2004 jõudsime perega ühisele arusaamisele, et vana maja, mis oli meie suguvõsa väärikalt teeninud juba esimese vabariigi ajast ei ole enam mõtet elustada. Kunagi suvilaks ehitatud majal puudus korralik vundament, soojapidavus sisuliselt olematu, et talvel elektri arveid makstes võttis pisara silma, veetorud kippusid ära külmuma, jne. Siit ka loogiline otsus, et tuleb uus maja ehitada. Kuna koht oli sisseelatud ja armsaks saanud oli selge, et uus maja tuleb samale kohale. Olgu kohe selgituseks öeldud, et töötan Honka Eesti esinduses (ametilt ei ole Honkaga otseselt seotud) ei tekkinud probleemi millise konstruktsiooniga ja kelle toodetud maja valida. Varasemate Honka majade omanike kogemustest oli teada, et tegemist on turvaliste ja ökonoomsete majadega. Korralikuks pähkliks kujunes projekti valik. Kuna vanas majas elas kaks leibkonda, meie ja minu vanemad, siis pidime otsustama, kas ehitada üks ja suurem maja või kaks maja. Mõlemal variandil olid omad plussid ja miinused. Esialgne mõte oli ehitada üks kahekordne maja, kus on eraldi köök- elutuba ja magamistuba vanematele ning ülejäänud osa meile. Projektide kataloogid said lausa "öökapi" lektüüriks. Valik langes Strada 2 nimelisele projektile. Sai seda tuunitud selliselt, et ruumi programm tundus paigas olema.

Teadupärast enne ehitamise alustamist tuleb taotleda ehitusluba, teatud juhul ka lammutus luba. Sellest võiks kirjutada terve peatüki, aga noh, kes vana asja meelde tuletab sellel... Lühidalt, isegi projekteerimistingimuste saamine võttis aega kaks aastat, muust rääkimata. Õnneks oli meil kasutada piisavalt kannatlik arhitekt, kes asja mõistvalt suhtus. Samas pole halba ilma heata. Vahepeal oli Honkal välja tulnud uus projektide sari, mida nimetatakse Tunnete Kodud. Projekteerimistingimused seadsid krundi eripärast tulenevalt teatavad piirangud ja nii jäi pilk pidama hoopis L- kujulisele ühekorruselisele projektile Kiintymys 3. Mõte, ehitada kaks eraldi maja tundus järjest õigem.  Kahe eraldi maja kasuks rääkis ka see, et ühe maja puhul oleks pidanud kohe osa vanast majast ära lammutama ja me oleksime pidanud ajutiselt kuhugi mujale kolima. Ikkagi kaks eraldi hoonet ja tulevikule mõeldes, kui lapsed pesast välja lennanud ja suurt maja enam vaja pole on koht kuhu kolida vanaduspäevi veeta ja lastelgi koht, kus elu alustada. Majade paigutamisega kinnistule polnud erilisi probleeme, sest olemasolev situatsioon palju valikuid ei pakkunud. Vanemate valik jäi vabaaja majale nimega Kerima. Et 60- aastate augusti tormi tuulemurru palkidest oli juba palksaun õuel olemas polnud väiksesse majja sauna vaja, samuti ühendasime kaks väikest magamistuba üheks.

Samal ajal tegelesime oma  projekti Kiintymys kujundamisega vastavaks meie pere vajadustele. Jälgida tuli kinnistu eripära, et maja mahuks ehitusalasse, ilmakaari ja krundi logistikat. Kuna peresse oli tulemas lisa, tähendas seda, et majas peab olema neli magamistuba, pluss elutuba- köök. Kuna sauna polnud vaja, siis muudatuste tegemine väga keerukaks ei osutunud. Omaette probleem oli akendega. Kõik tahaksid võimalikult rohkem ja suuremaid aknaid, et saada tuppa loomuliku valgust, aga selle miinuseks on mööbli paigutamise piiratus. Keegi ei kujutaks ette televiisorit keset akent või mis kasu on aknast, kui sinna ette jääb raamatu riiul. Nii sai viimasel hetkel tehtud  veel muudatusi. Jutust võib jääda mulje, et ega midagi keerulist ole tegelikult aga, tegemist on otsustega, mis määravad meie elukeskonna pikaks ajaks. Uskuge see ei olnud lihtne. Muidugi võib küsida, miks me arhitekti ei palganud, aga kuna meile sobis tüüpprojekt, mis oli niigi Honka arhitekti poolt tehtud ja ruumide lahendusest meil endil selge nägemus, läksime isetegemise teed.

 Projektid paigas, lubapaberid olemas, mis muud, kui tuld! Ehitamise planeerimine sai paikka pandud selliselt, et kõigepealt teeme valmis väikese maja, siis saavad vanemad teenitult kõigepealt mugavasse elamisse. Seejärel kolime ise vana maja vanemate poolele, lammutame osa majast ja hakkame uut ehitama. Nii ka juhtus. 2007. aasta alguses tellisime väikese maja ära, plaaniga alustada palgi püstitamist jaanipäeva paiku. Esimeseks tööks oli vundamendi rajamine. Alustasime kevadel, kui maapind kannatas. Pinnas just kingitus ei ole. Kõrge pinnavesi ja vesiliiv. Otsustasime teha betoon "lindile" Fibo vundamendi. Kasvupinnas kooriti ära, mille käigus pidi traktor mitu korda ära uppuma, siis geotekstiil, killustikupadi, jne. 2007 oli teadupärast nn ehitusbuumi aeg, kui oli materjalide hankimine keeruline, rääkimata tööjõu hinnast. Kuna käed kasvavad õigest kohast välja ja ehitustööde tegemine võõras pole, otsustasin vundamendi ise teha. Ei kahetse ja hoidsin päris mitukümmend tuhat krooni kokku. Nagu tavaliselt  jääb üks päev puudu. Talgud välja kuulutatud, puidupakid hoovi peal, aga vundamedi tagasi täidet ei jõudnud ära teha. See tähendas seda, et tarvis oli rohkem tellinguid ja töö tempo polnud ka mis võinuks olla. Vaatamata sellele jõudsime ühe päevaga külje seinte kõrguseni üles laduda. Tähtaega ees polnud ja muu elu tahtis ka elamist, edenes ehitus rahulikus tempos. Sügiseks oli katus peal, katuslagi soojustatud, aknad- uksed ees. Võis alustada sisetöödega. Valisime kõige pommikindlama variandi- katuslagi ja vaheseinad voodrilauaga ja palgi eelis- see ei vaja mahukat viimistlemist. Ruumilisuse pärast sai kasutatud valget peitsi. Puitmajale omaselt sai põhikütteks valitud ahi. Varasem positiivne kogemus Tulikiviga sai määravaks. Esikus ja dushiruumis plaatpõranda all küttekaabel, magamistoas elektri radiaator ja elutoas ahi. Väga mugav ja hubane lahendus  ja mis oluline- ökonoomne.

valmis Kerimaa väljast                     magamistuba                       vaade elutoast kööki

elutoast esikusse                  elutuba  

 Ettevalmistused ja maja ehitamine

Et blogimisega sai pihta hakatud peale maja ehituse algust, siis täiendame ajalugu jõudu mööda, kuni jõuame tänapäeva.

2008. aasta jaanuariks jõudsime niikaugele, et saime maja projekti paika ja komplektsuse valitud ning 19. 01. 08 tellisime maja ära. Kuna krunt on väike ja kõik detailid korraga platsile ei mahuks, sai transport tellitud kahes osas. Esimese auto oli planeeritud 23. nädalaks ja teine auto 27. nädalaks. Mis siis muud, kui ehitust planeerima ja kevadet ootama. Kohe alguses sai kokku lepitud, et mööbeldamise pool ja kodu tehnika valimine jääb naispere õlule.

Vana maja see osa, kus meie elasime jäi uuele majale ette ja tuli ära lammutada. Selleks pidime tegema kõigepealt väikese vangerduse ja kolima maja teise otsa, kus enne vanemad elasid. Pakkisime asjad kokku ja hakkasime kolima. Vaatamata sellele, et kolimine on üks ütlemata tüütu tegevus on sel ka positiivne pool, see on parim viis mittevajalikest asjadest vabaneda. Mis sest, et vana maja seisis enam- vähem tahtejõuga koos oli lammutamisega tükk tegemist. Saepurutäitega sõrestiksein tuli kõik käsitsi lahti võtta, sest pool maja pidi terveks jääma. Nii kõrge metalli sisaldusega puitu ei saanud isegi kütteks kasutada, saepurust rääkimata. Lühidalt, vana maja utiliseerimiseks kulus päris mitu suurt konteinerit. Lammutamise käigus leidsime pööningult vanu ajalehti alates esimese vabariigi ajast kuni nõuka ajani välja. Puhkepauside ajal päris lõbus, aga kontrastne lugemine. Lammutamisel oli abiks kogu pere ja naabrid targa nõuga.

 vanal majal katus läinud                                  lammutamine täies hoos

 Plats vaba, sai alustada kasvupinnase koorimisega. Väikse maja vundamendi ehituse kogemusest teadsin, et sügavale pole mõtet minna, vesi tuleb vastu. Parem täita.  Nagu kiuste oli suvi väga vesine ja enne täite vedamist tuli vesi välja pumbata. Siis geotekstiil, et täide ei seguneks vesiliivaga ja ca 200 tonni looduslikku kruusa. Vundamendi betoontaldmiku alla panime tihendatud killustiku padja ja alustasime saalungite ehitust ning armatuuri paigaldamist. Enne seda sai paigaldatud vee ja kanalisatsiooni läbiviigud ning reovee mahuti. Vundamendi ehitusele panid käe külge ka lapsed ja vanaisa, kellest oli palju abi plokkide ette tassimisel ja vuukide täitmisel. Müürid üleval, mõõdud kontrollitud järgnes vundamendi soojustuse paigaldamine. Kuna tegemist on märja pinnasega ja Eesti mõistes külma paigaga, sai soojustatud täpselt selliselt nagu Honka suunaandvatel vundamendi lõigetel näidatud. Paigaldatud sai ka vundamendi ümber drenaaz ja sadevee kanalisatsioon. Tagasitäiteks kasutasime liiva, mis sai iga paarikümmne senimeetri järel korralikult tihendatud. Oma panuse andis ka ilmataat, koos ohtrate sademetega, sest teadupärast tihendab vesi hästi liiva. Nagu ikka, lendab aeg linnutiivul ja planeeritud 23. nädala asemel olime valmis puuosa püstitamiseks alles 25. nädalal. Esimene auto, mis sisaldas maja palke saabus 18. juunil.

  taldmik valatud                                  kõik annavad oma panuse kodu ehitamisel 

vundamendi lint valmis ja tagasitäide peaegu tehtud

 Et maja põhikonstruktsioon oli lihtne otsustasime karbi püsti saada oma ja talguliste jõududega. Seekord oli plats korralikult ettevalmistatud, tellingud varutud ja töö sujus kiiresti. Esimese paari päevaga jõudsime üles laduda viis rida palkki. Vahele tuli jaanipäeva nädal, kui ei toimunud muud, kui rahvuslike rituaalide järgimine, kõige väärikamal moel.

         palkide sorteerimine                  vundamendile paigaldatud hüdroisolatsiooni

                 tootmisnõupidamine                                    töö täies hoos

27. juunil ehk 26. nädalal olime juba nii kaugel, et võtsime vastu teise koorma majadetailidega. Vaatamata jaanipäeva nädalale olime graafikus tagasi, kui mitte öelda, et ees. Järgmiseks tööks oli katusefermide paigaldamise ettevalmistamine. Selleks tuli kõigepealt ehitada karkass otsaseinad. Fermide paigalduseini jõudsime 03. juulil. Fermid paigas, otsa sarikad valmis, alustasime katusealuskile ja kiviroovi paigaldamist. Katusekivi oli tellitud 11. juuliks. Katusekiviks valisime Monieri keraamilise klassikalise kujuga Nortegl, mis tundus igati sobiv just tavapärasest suurema mõõdu pärast. Samuti varasem kogemus Monieriga näitas, et tegemist on asjatundliku ja täpse partneriga.  Kui kiviroovitus on õieti paigas ja nii ta oli, siis kivi paigaldamine on puhas rutiin ning sellel pikemalt peatuda pole mõtet. Tuulekoja katusele oli ettenähtud valtsplekk. Omaette vaatepilti pakkus plekksepp kes püüdis  hunniku tööriistadega  nelja ruutmeetrilisele katusele ära mahtuda, aga tulemus oli seda väärt. 

            katusekivide paigaldus               selline näeb välja katusekonstruktsioon

Sellel ajal, kui meie ehitamisega ametis olime, toimetas naispere sisustamise rindel. Valida tuli kodutehnika, mööbel ja siseviimistluse materjalid. Valikut nagu teada on servast serva. Alates hinnast, funktsionaalsusest kuni disainini. Mingis hetkes jõudsime arusaamisele, et me võime küll sisutuskomponendid valida, aga kas sellest ka funktsionaalne ja esteetiline tervik moodustub on iseasi. Ainult vooditega oli asi selge ja need sai juba kevadel soetatud. Unikulma tundus olema parim valik. Loomulikult oli meil oma nägemus, millist tehnikat peaks köök sisaldama, millised dushid olema, aga kuhu ja kuidas, sellega jäime hätta. Sõltub ju mööblist ja sanitaartehnikast, elektripaigaldiste ja põranda alla jäävate kommunikatsioonide asukohad. Asjade loomulik käik näitas seda, et tuleb abi otsida oma ala asjatundjatelt ehk sisearhitektidelt. Olles varasemalt tööalaselt kokku puutunud erinevate sisearhitektidega ei pidanud otsimisega nullist alustama. Valik tuli lihtsalt, sest sisearhitekt on mõnes mõttes nagu perearst, teda peab saama usaldada. Samuti on oluline, et stiili- tunnetus ja mõttelaad haakuksid, sest ilu ning "maitse" kui selline on alati subjektiivne. Seadsimegi sammud sisearhitekt Jaak Jõevee poole oma murega. Nagu tegijatel ikka, on ka majanduse madalseisus neil piisavalt tööd ees. Vaatamata sellele, lubas Jaak asjaga tegelema hakata. Küll mitte "täie rauaga", aga võimalust mööda. Meid rahuldas ka selline variant, mis siis, et ehitus tuli kuni projektide valmimiseni seisma panna. Ajakaotusest pidasime tähtsamaks toimivat ja mugavat kodu. Takkajärgi tarkusena tuleb tunnistada, et sellega oleks tulnud tegelema hakata kohe, kui maja projekt paigas oli. Oleks saanud maja ühe soojaga valmis ehitada, aga oleksitega on nagu on.  Seletasime Jaagule ära milline tehnika peaks köögis olema ja millist sanitaartehnikat eelistame. Muus osas usaldasime ja andsime vabad käed. Vaatamata sellele ei tähenda see seda, et projekt tehakse valmis ja valik on sinu, kas meeldib või ei. Kui esimesed eskiisid ja materjalide valikud tehtud, kutsus Jaak meid oma büroosse, et esitleda tehtut ja selgitada miks just nii. On ju igal ruumil oma toimimise loogika ja logistika, millest ei pruugi tavakodanik esimese hooga aru saada. Samuti tehti meile ülesandeks tutvuda valitud siseviimistluse materjalidega (kataloogid annavad kohati väga subjektiivse pildi, seda eriti treenimatule silmale). Iga pereliikme personaalne ülesanne oli oma toa sisekujunduse üle otsustamine. Väljaarvatud pesamuna, kes oma kahe aastase elukogemuse juures ei arvanud midagi. Arupidamist ja erinevate lahenduste kaalumist oli parasjagu, sest lõplik otsustamine jäi siiski meile. Kui eskiis ja materjalid paika said, vormistas Jaak selle kenasti projektiks. Palju abi oli Jaagust ka tehnosüsteemide valikul. Kogenud tegijana saime siingi Jaagult hüva nõu. Otsustatud oli, et ka selles majas kasutame Tulikivi ahju, aga seda rohkem kulinaarsetel eesmärkidel ja lisaküttena. Peale erinevate võimaluste kaalumist jäime pidama õhk- vesi soojuspumbale. Määravaks sai see, et küllalt suures osas oli planeeritud põrandad plaatida, mis eeldanuks põrandakütet, aga küttekaablit ei tahtnud kasutada. Samuti aitab õhk- vesi soojuspump säästlikumalt tarbevett soojendada võrreldes klassikalise elektriboileriga. Kui uskuda Soomlaste arvutusliku energiaauditit, siis toasooja ja soojavee osakaal moodustab kogu maja energia tarbest ca 14-16%, mis tähendab, et investeeringud kütteseadmetesse ei tasu ennast tõenäoliselt kunagi ära, aga mugavus ja roheline mõttelaad maksavad ka midagi. Vaatamata sellele, et palkmaja loetakse nn hingavaks on siiski konstruktsioon nii tihe, et eeldab mehhaanilist õhuvahetust. Probleem pole mitte selles, kus õhk välja läheb, vaid kuidas õhku juurde saada. Küdev ahi, köögi ventilaator, jne tekitavad ruumis küllaltki tugeva alarõhu ja kuskilt peab õhku juurde saama. Parimaks lahenduseks pidasime soojavahetiga ja õhk- vesi kütteseadmega ühendatud ventilatsiooni seadet. Ehk väljaminev õhk eelsoojendab sissetuleva õhu. Tegelikult on see maja energiatarbe seisukohalt väga oluline, sest tuginedes jälle põhjanaabrite arvutustele, neelab ventilatsioon ca 15- 20% kogu maja energiatarbest. Muust sisustusest veel niipalju, et WC potid valisime seinapealse kinnitusega, vihmadushid, dushiruumi soojendusega peeglid ja köögi valamu alla purustaja.

 Ostja seisukohalt on niinimetatud majandussurutisel omad eelised. Pakkumiste küsimisel on tunda, et sulle soovitakse müüa. Selgitatakse ja pakutakse erinevaid lahendusi. Tehakse ka väikesied hinnasoodustusi, aga müstilisi hinnalanguseid, millest leheneegrid pasundavad tegelikuses ei eksisteeri. Kui ei taha just kellegi laojääki ära osta. Tagasi mõeldes, kui oleks pidanud ise valgusteid valima hakkama, siis oleks ilmselt veel järgmiste jõulude ajal mõned lambid puudu. Aga praeguseks on see mure juba murtud.

Kola koos, sai hakata jälle edasi ehitama. Aega kulus ettevalmistamiseks siiski nii palju, et ette oli kerinud juba aasta 2009. Uus start sai tehtud 12.01.09.

Elektrikud alustasid kaabelduse paigaldamisega palkseintesse ja põranda alla. Samal ajal sai hakata aknaid ja lakke õhutõkkepappi paigaldama. Honka tugevuseks on olnud läbi aegade komplektsus. Akendega olid kenasti kaasas lengilaiendid, mille olin juba varem ära värvinud, õiges pikkuses sisemised ja välimised liistud ning veeplekid. Lengilaiendid sai enne akende paigaldamist lengide külge kruvida. Nii sai aknad kiiremini ette ja väljastpoolt liistutatud. Sellega võis lugeda, et maja sai väljast valmis.

lengilaiendite paigaldus           akende tihendamine                akende liistutamine

 Katuslae soojustamiseks valisime Termexi puitkiud puistevilla. Selliselt soojustades ei pea kasutama kilet. Võib olla ka piiratud veeauru läbilaskvusega õhutõkke papp. Ikkagi puitmaja. Algselt plaanisime kasutada laes 195mm laiust voodrilauda, aga selle mõtte laitis Jaak maha ja soovitas valget lage. Selge siis, järelikult kipsplaat ja arvestades sellega, et tegemist puitkonstruktsiooniga, topelt kips. Roovitus sai pandud 400mm sammuga. Nüüd jõudis järg põranda valu ettevalmistamiseks.

torude paigaldus              torud tuleb täpselt paika saada     ahju alune lisa tugevdus

 põrand valuks valmis

Kõigepealt paigaldasime kanalisatsiooni torud, siis soojustus selliselt, et välisperimeetris meetri laiuselt 150mm ja keskel 100mm. Soojustuse peale panime ülekattega kile ja armatuuri. Armatuuri külge kinnitasime põrandakütte torud. Põranda valu tegime 22. jaanuaril, niinimetatud kopteri betooni, et hiljem saaks ilma täiendava tasanduseta koheselt põrandakatte paigaldada. Peale valu oli majas niiskus nii kõrge, et pidime pidevalt aknaid kuivatama. Teadupärast ei mõju vesi puitakendele tervislikult. Pööningule paigaldasime fermide peale OSB plaadid, millest moodustus igati ruumikas kola kogumise koht.

pööning nagu tantsuplats

Ventilatsiooni torud paigas plaanisime juba selleks nädalaks (5. nädal) soojustamise, aga võta näpust. Peale seda, kui elektrikud olid lambid üle vaadanud, tõmbasid nad sellele plaanile vee peale. Enne valgustite ostmist sai neid küll salongis vaatamas käidud, kuid mitte selle pilguga, kuidas neid paigaldada. Lühidalt, elektrikud pakkusid variandi, kas ostan Koduextrast uued lambid või paigaldame olemasolevad pööningu poolt. Valisime viimase variandi. Teadupärast tahavad halogeen valgustid jahutuseks õhku ja nii sain elektrikutelt ülesande tühje ämbreid tuua, et lambid villa sisse ei jääks. Müüja küll imestas, et imelik tegelane, ostab ämbrid ilma kaanteta. Esmaspäeval alustasime lakke kipsplaatide paigaldamist. Olgu vahemärkusena mainitud, et kaldlae tarvis sai tellitud 3,6m pikkused kipsplaadid. Sellega sai vältida risti vuukide teket, mis viimistluse kohalt on ühed vastikud asjad. Et alusroov oli paigaldatud koos Termexi paberiga, kulus 2x kipsi paigalduseks kolm päeva.

           vineeri paigaldamine                                kipsplaat paigas

Vahesina karkassiks kasutasime puitu, mis Honka mõõtudes tähendab 41x70 ristlõiget. Vältimaks hilisemaid võimalike probleeme millegi kinnitamisel seina, otsustasime esimeseks kihiks karkassil vineeri panna. Saab seina tugevamaks ja ehk ei teki hiljem pragusid kipsplaadi vuukidesse. Esialgu saab seina karkassi katta ainult ühelt poolt. Siis tuleb elektrikute ja santehniku etteaste, mille järel saab villa paika panna ja seina ka teiseltpoolt kinni kruvida.

      sein ootab elektrikuid                                        seina ristlõige

Vahepeal on asjad arenenud niikaugele, et seinad ja laed on valmis, elektritööd on suurelt jaolt tehtud, ventilatsiooni seade paigas, katuslagi soojustatud ja viimistlus käimas. Soojustamine lükkus plaanitust edasi, sest nagu ikka olid mõned valgustid puudu. Valgustitega asjad klaarid sai ka soojustamine tehtud. Soojustuseks kasutasime Termex puitkiudpuistevilla ja Sidox tehnoloogiat. See tähendab, et villa puistamisel niisutakse soojustus liimilahusega. Mõte on selles, et moodustub ühtlane, mittevajuv soojustuskiht, mille mahukaal on suurem tavapuistest samas ka õhutihedus. Mainimata ei saa jätta loomulikult töö teostamise kiirust ja seda, et ei mingeid kadusid ja jääke. Üks pikk päev ja 60m3 villa paigas ning maja soe.

Esmaselt viimistlesime majapidamisruumi seinad ja plaatisime põrandad, et saaks veesõlme ja kütteseadmed paikka. Et betooni valust on möödas pisut üle kuu tuli liigse niiskuse pärast kasutusele võtta niiskusekoguja. Vaatamata sellele on praeguseks betooni niiskus siiski kaks korda kõrgem, kui vaja. Kui seni oli näha ehituse kiiret edenemist, siis viimistlus on juba aeganõudvam ettevõtmine. Seda enam, kui muu töö kõrvalt ise teha. Eraldi kiitus lastele, kes kodu ehituse juures pole peljanud kaasa lüüa ja on olnud suureks abiks puitseinte puhastamisel ja isegi seinte pahteldamisel. Mainimata jäi veel vahepeal tehtud sanitaartehnilised tööd. Paikka on pandud seinte sisesed loputuskastid, vihmadushi segistid ja torud kuna need jäid seintesse.

Eelmisel nädalal sai soojapump paikka. Tõsi, ega välisseade oma disainilt just kingitus ei ole. Mõtlemisainet tulevikuks, mis moodi aeda kujundada, et kompressor vähem silma riivaks. Sisemisele seadmele on plaanis kast ümber ehitada. Automaatika veel ei toimi, sest andurid ei ole ühendatud ja temperatuuri tuleb reguleerida käsitsi. Samuti lubati läbi viia koolitus, mis moodi selle aparaadiga tuleb ümber käia. Peale seadme käivitamist läksid põrandad üllatavalt kiiresti soojaks, mis on märk sellest, et valikud on olnud õiged ja teostus korralik. Küttekulude kohta saaks hinnangut anda ilmselt alles aasta pärast, kui automaatika paigas, süsteem tasakaalustatud ja kütteperiood möödas.